Eesti
Naisteühenduste
Ümarlaud
UUDISED  LIIKMED  SIHTASUTUS  TEEMAD  TEGEVUS  HARIDUS JA SUGU  CEDAW
Pekingi tegevusplatvorm

E Naised ja relvastatud konfliktid

E. Naised ja relvastatud konfliktid

131. Tingimused, milles tagatakse maailma rahu, kaitstakse ja edendatakse inimõigusi, demokraatiat ning vaidluste rahumeelset lahendamist ükskõik millise riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest hoidumise ning suveräänsuse austamise põhimõtteid järgides, nii nagu see on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas, etendavad tähtsat osa naiste olukorra parandamisel. Rahu on lahuta­matult seotud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning arenguga. Paljudes maailma piirkondades leiavad jätkuvalt aset relvastatud ja muud konfliktid, pannakse toime terroriakte ning võetakse pantvange. Agressioon, võõrokupatsioon, rahvus- ja muud konfliktid, mis mõjutavad naisi ja mehi peaaegu kõikides regioonides, on tegelikkus, millega iga päev kokku puutume. Rängad ja süstemaatilised inimõiguste rikkumised ning olukorrad, mis kujutavad endast tõsiseid takistusi inimõiguste täielikul realiseeri­misel,  leiavad aset mitmel pool maailmas. Niisugused rikkumised ning takistused hõlmavad peale piinamise, julma, ebainimliku ning alandava kohtlemise või karistuse omavolilisi või lihtmenetlusel põhinevaid hukkamisi, inimeste kadumisi, omavolilisi vahistamisi, kõiki rassismi ja rassilise diskri­mineerimise vorme, võõrokupatsiooni ja välismaist ülemvõimu, ksenofoobiat, vaesust, nälga ning teisi majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest ilmajätmise juhtumeid, usulist salli­matust, terrorismi, naiste diskrimineerimist ning seadus­likkuse puudumist. Tsiviilelanikke, eriti naisi, lapsi, vanureid ja puuetega inimesi mõjuta­vates relvastatud konfliktides ignoreeritakse ajuti süstemaatiliselt rahvusvahelist humanitaarõigust, mis keelustab tsiviilelanikkonna vastu suunatud rünnakud ning rikutakse sageli inimõigusi. Relvas­tatud konfliktides asetleidvad naiste inimõiguste rikkumised kujutavad endast üleastumist rahvus­vaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaar­õiguse põhiprintsiipidest. Inimõiguste massilised rikkumised, eriti genotsiidi, sõjastrateegiana kasu­tatava etnilise puhastuse ja selle tagajärgede ning sõjaseisukorras asetleidvate vägistamiste, sh naiste süstemaatiliste vägistamiste vormis, mis viib põgenike ning ümberasustatute massilisele välja­rändele,  on jälestusväärsed, need tuleb otsustavalt hukka mõista ning neile tuleb viivitamatult lõpp teha,  ning niisuguste kuritegude toimepanijaid tuleb karistada. Mõningate nimetatud relvas­ta­tud konfliktide juured peituvad maa vallutamises või koloniseerimises teise riigi poolt ning kolo­niaalse ülemvõimu kinnistamises riigivõimuorganite ning sõjalise jõu abil.

 

132. Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 1949. aasta Genfi konventsioonis ning selle 1977. aasta lisa­protokollides (24) sätestatakse, et naisi tuleb eriti kaitsta alandava  ja alavääristava kohtlemise, vägis­tamise, prostitutsioonile sundimise ning kõlblusvastaste rünnete eest. Ülemaailmsel inim­õiguste konverentsil vastuvõetud Viini deklaratsioon ning tegevusprogramm sätestavad, et “naiste inimõiguste rikkumised sõjalistes konfliktides kujutavad endast rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvus­vahelise humanitaarõiguse põhiprintsiipide rikkumisi” (25).  Kõik niisugused inimõiguste rikkumised, eriti tapmised, vägistamised, sh süstemaatilised vägistamised, seksuaalorjus ning sunni­viisiline rasestamine nõuavad eriti tõhusate meetmete rakendamist. Maailma erinevates osades leiavad jätkuvalt aset rängad ja süstemaatilised inimõiguste rikkumised ning esineb olukordi,  mis kujutavad endast tõsiseid takistusi inimõiguste täielikul realiseerimisel. Niisugused rikkumised ning takistused hõlmavad peale piinamise, julma, ebainimliku ning alandava kohtlemise või karistuse, liht­menetlusel põhinevat või omavolilist kinnipidamist, kõiki rassismi ja rassilise diskrimineerimise vorme, ksenofoobiat,  majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest ilmajätmist ning usu­list sallimatust.

133. Relvastatud konfliktide ning sõjalise okupatsiooni tingimustes asetleidvad inimõiguste rikkumised kujutavad endast rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse põhiprintsiipide rikkumist, nii nagu need on sätestatud rahvusvahelistes inimõigusalastes lepingutes,  1949. aasta Genfi konventsioonis ning selle juurde kuuluvates lisaprotokollides. Sõja- ning okupeeritud piir­konda­des leiavad jätkuvalt aset inimõiguste rängad rikkumised ning viiakse ellu etnilise puhastuse poliitikat. Niisugune käitumine on tekitanud muu hulgas massilise põgenike ning rahvusvahelist kaitset vajavate ümberasustatud inimeste  ning riigi sees ümberasuvate inimeste voolu, neist ena­miku moodustavad naised, noored tütarlapsed ning lapsed. Tsiviilelanikest ohvrid, enamikus naised ja lapsed, ületavad arvu poolest sageli võitlejate ridades langenuid. Lisaks saavad naistest tihti haavatasaanud võitlejate eest hoolitsejad, kes satuvad endale ootamatult rolli, kus neil tuleb üksinda hoolitseda majapidamise, laste kasvatamise ning vanemate sugulaste eest.

134. Maailmas, mida iseloomustab jätkuv ebastabiilsus ning vägivald, on äärmiselt vajalik koostööl põhinev lähenemine rahu ning julgeoleku tagamisele. Naiste võrdne ligipääs võimustruktuuridele ning neis osalemine ning naiste täielik kaasatus konfliktide ärahoidmisse ning lahendamisse eten­davad olulist osa rahu ja julgeoleku tagamisel ning edendamisel. Kuigi naised on hakanud etendama tähtsat rolli konfliktide lahendamisel, rahu tagamisel ning kaitse- ja välispoliitikaga seotud mehha­nismides, on need jätkuvalt alaesindatud otsuseid langetavatel ametikohtadel. Selleks, et naised saaksid etendada meestega  võrdset rolli rahu tagamisel ja kaitsmisel, tuleb neile anda poliitilised ja majanduslikud õigused ning nad peavad olema piisaval määral esindatud kõikidel otsustus­tasanditel.

135. Kui relvastatud konfliktide ja terrorismi tagajärgede all kannatavad terved kogukonnad, siis eriti hävitavate tagajärgedega on need naistele ja lastele nende ühiskondliku seisundi ning soo tõttu. Konflikti osapooled vägistavad sageli karistamatult naisi, kasutades  süstemaatilisi vägistamisi sõja- ja terrorismitaktikana. Niisugustes olukordades toimepandud naistevastase vägivalla ning inim­õiguste rikkumistega puutuvad kokku igas eas naised, kes kannatavad ümberasustamise, kodu ja vara kaotamise, lähedaste sugulaste kaotamise või kadumise, vaesuse ning perekondade lõhkumise ja lahutamise tõttu; neist saavad relvastatud konfliktides tapmiste, terrorismi, piinamise,  kadumiste, seksuaalse orjuse, vägistamiste, seksuaalsete kuritarvituste ning sunniviisilise rasestamise ohvrid, eriti etnilise puhastuse poliitikate elluviimise ning teiste uute vägivallavormide kasutamise taga­järjel. Neile lisanduvad relvastatud konfliktide, võõrokupatsiooni ning välismaise ülemvõimu teki­tatud sotsiaalsed ja majanduslikud kahjud ning psühhotraumad kogu eluks.

136. Naised ja lapsed moodustavad umbes 80% maailma põgenikest ning teistest ümberasustatutest, sealhulgas omal maal ümberasustatutest. Neid ähvardab varast, kaupadest ja teenustest, samuti koju tagasi­pöördumise õigusest ilmajäämise ning vägivalla ja kaitseta jäetuse oht. Erilist tähelepanu tuleks pöörata kodukohast lahkunud naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalsele vägivallale, mida kasutatakse ühe tagakiusamise meetodina  terroriga ähvardamise ja hirmutamise kampaaniates või ühe või teise etnilise, kultuurilise või religioosse grupi liikmete kodunt lahkuma sundimiseks. Naised võivad olla sunnitud kodunt lahkuma põhjendatud hirmu tõttu muutuda tagakiusamise ohv­riks 1951. aasta põgenike staatuse konventsioonis ning 1967. aasta protokollis loetletud põhjustel, seal­hulgas tagakiusamise ohvriks, mis on tingitud seksuaalsest vägivallast või teistest soolisel pinnal asetleidvatest tagakiusamise vormidest; naised on jätkuvalt ohustatud vägivalla ning eksplua­teerimise poolt põgenemise ajal, varjupaigariigis ja uues elukohariigis, repatrieerumise ajal ja järel.  Mõnedes varjupaigariikides põrkuvad naised kokku raskustega seoses põgenikustaatuse tunnus­tamisega, viidates oma nõudmiste põhjendamisel tagakiusamisele.

137. Kodumaalt põgenenud, ümberasustatud ja väljarännanud naised ilmutavad enamikel juhtudel suurt vaimujõudu, vastupidavust ning leidlikkust ning on võimelised andma positiivse panuse uue elukohariigi või päritoluriigi arengusse koju naasmisel. Niisuguseid naisi tuleb kaasata neid endid puudutavate otsuste langetamisse.

138. Mitmed naiste valitsusvälised organisatsioonid on kutsunud üles kärpima sõjalisi kulutusi kõik­jal maailmas, samuti vähendama rahvusvahelist relvakaubandust ja kaubitsemist relvadega ning piirama relvade levikut. Konfliktid ja ülemäärased sõjalised kulutused avaldavad kõige kahju­likumat mõju vaesuses elavatele inimestele, kes kannatavad puudust ebapiisavate investeeringute tõttu põhiteenustesse.   Vaesuses elavad naised, eelkõige maanaised kannatavad samuti tagajärgede pärast, mida põhjustavad eriti suuri vigastusi tekitavad ning ohvreid mittevalivad relvad.  Maailma 64 riigist võib leida laiali paigutatuna ligikaudu 100 miljonit  jalaväemiini. Tuleb tegeleda kahjulike tagajärgedega, mida tekitavad arengule üleliigsed sõjalised kulutused, relvakaubandus, relvade tootmiseks ja soetamiseks tehtud investeeringud. Samal ajal kujutab rahvusliku julgeoleku ja rahu tagamine endast majanduskasvu, arengu ning naiste positsiooni parandamise olulist tegurit.

139. Relvastatud konfliktide ning kogukondade kokkuvarisemise perioodil on naistel täita elutähtis roll.  Naiste jõupingutused on relvastatud ja muudes konfliktides  suunatud korra säilitamisele ühis­konnas. Naised annavad suure, kuid tihti tunnustamata panuse rahu propageerijaina nii oma pere­konnas kui ka ühiskonnas tervikuna.

140. Rahu tugevdamisele suunatud haridus, mis toetab õiglust ning sallivust kõikide rahvaste suhtes,  etendab tähtsat osa püsiva rahu saavutamisel ning sellega peaks alustama varakult. Selline haridus peaks andma konfliktide lahendamise, vahetalituse, eelarvamuste kummutamise ning erine­vuste austamise oskusi.

141. Relvastatud ning muude konfliktidega tegelemisel tuleks propageerida sugupoolte aspekti aktiivset ning kõigile nähtavat integreerimist kõikidesse poliitikatesse ja programmidesse, nii et enne otsuste vastuvõtmist viiakse läbi nende poolt naiste ja meeste olukorrale avalduva mõju analüüs.

 

Strateegiline eesmärk E.1.

Suurendada otsustustasanditel naiste osalust konfliktide lahendamisel ning kaitsta relvas­tatud ja muude konfliktide piirkondades ning võõrokupatsiooni all elavaid naisi

Sammud, mis tuleb astuda

142. Valitsuste ning rahvusvaheliste ja regionaalsete valitsustevaheliste institutsioonide poolt

a. rakendada meetmeid naiste võrdseks osalemiseks ning naistele võrdsete võima­luste loomiseks osalemiseks rahvusvahelistel foorumitel ning rahu tagamisega seotud tegevustes kõikidel tasanditel, sealjuures   eriti otsustamise tasandil ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis,  võt­tes vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja 101. artiklile arvesse osalejate õiglast geograafilist jaotust;

b. lülitada sugupoolte aspekt relvastatud ning teisi konflikte ning võõrokupatsiooni puudutavate küsimuste lahendamisse ning seada eesmärgiks sugupoolte tasakaalustatud esindatus kandidaatide nimetamisel või esitamisel kohtunikeks või muudele ametikohtadele vastavates rahvusvahelistes organisatsioonides, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Ruanda ja endise Jugoslaavia  Rahvusvahelisse  Tribunali ning Rahvusvahelisse Kohtusse, samuti teistesse vaidluste rahumeelse lahendamisega tegelevatesse organitesse;

c. tagada, et nimetatud organid suudaksid sugupoolte küsimustega adekvaatselt tegeleda, koolitades prokuröre, kohtunikke ning teisi ametnikke relvastatud ja muudes konfliktides asetleidvat vägis­tamist, sunniviisilist rasestamist, kõlblusvastaseid rünnakuid ning teisi naistevastase vägivalla vorme, sealhulgas terrorismi puudutavates küsimustes ning integreerida sooline aspekt nende töösse.

 

Strateegiline eesmärk E.2.

Vähendada ülemääraseid sõjalisi kulutusi ning teostada kontrolli relvade olemasolu üle

Sammud, mis tuleb astuda

143. Valitsuste poolt:

(a). suurendada ning kiirendada vastavalt olukorrale ning rahvusliku julgeoleku kaalutlustele sõjaliste ressursside ning nendega seonduvate tööstusharude reorganiseerimist ning üleviimist arengule suunatud ning rahuotstarbelisele tootmisele;

(b). püüda leida uusi mooduseid täiendavate rahaliste ressursside hankimiseks era- ja avalikust sek­torist;  muu hulgas ülemääraste sõjaliste kulutuste, sh globaalsete sõjaliste  kulutuste, relva­kauban­duse, relvade tootmisse ja soetamisse tehtud investeeringute kärpimise kaudu, arvestades seejuures rahvusliku julgeoleku kaalutlusi,  mis teeks võimalikuks täiendavate vahendite suunamise sotsiaal­sesse ja majanduslikku arengusse, eriti naiste olukorra parandamisse;

(c). rakendada meetmeid juurdluse läbiviimiseks politseis, julgeolekusüsteemides ja relvajõududes töötavate ning teiste relvastatud konfliktides naistevastaseid vägivallaakte toime pannud, rahvus­vahelist humanitaarõigust ning naiste inimõigusi rikkunud inimeste suhtes ning nende karista­miseks;

(d). tunnistades õigustatud vajadust oma riiki kaitsta, teha kindlaks ning tegeleda relvastatud konflik­tide põhjustatud ohtudega ühiskonnale ning ülemääraste sõjaliste kulutuste, relvakaubanduse, ise­äranis eriti suuri vigastusi tekitavate ning valimatult kasutatud relvade ning  relvade tootmisse ja soetamisse tehtud ülemääraste investeeringute kahjuliku toimega; niisamuti tunnistada vajadust võidelda ebaseadusliku relvakaubandusega, vägivalla, kuritegude, uimastite ebaseadusliku valmis­tamise, kasutamise ja äritsemisega ning naiste ja lastega kaubitsemisega;

(e). tunnistades, et naised ja lapsed kannatavad eriti jalaväemiinide valimatu kasutamise tõttu:

(i)                     astuda tõhusaid samme, kui seda veel tehtud pole, ühinemaks 1981. aasta Ülemäärase kah­justava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsiooniga ning selle lisaprotokollidega miinide, püünismiinide ja muude seadeldiste kasutamise keelustamise või piiramise kohta (protokoll II), 26/, seades eesmärgiks nende universaalse ratifitseerimise aastaks 2000;

(ii)                                        astuda tõhusaid samme konventsioonis sisalduvate sätete tugevdamiseks jala­väe­miinide valimatust kasutamisest põhjustatud ohvrite arvu ning nende ränkade kannatuste vähen­damiseks tsiviilelanikkonna hulgas;

(iii)                                      astuda tõhusaid samme abi osutamiseks miinide kahjutustamiseks, soodustades miinide kahjutustamisel teabevahetust ja tehnosiiret ning edendades teaduslikke uurimusi;

(iv)                                      Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kontekstis astuda tõhusaid samme demi­neeri­mise üldiste abiprogrammide koordineerimise toetamiseks, tehes seda ilma igasuguse vahe­tegemiseta;

(v)                                       kehtestada, kui seda juba tehtud pole, võimalikult kiiresti moratoorium jala­väe­miinide ekspordile,  sealhulgas ekspordile valitsusvälistele organisatsioonidele, märkides seejuures rahuloluga, et paljud riigid on juba kehtestanud moratooriumi selliste miinide ekspordile, tarni­misele ja müügile;

(vi)                                      astuda tõhusaid samme rahvusvaheliste jõupingutuste tugevdamiseks jala­väe­miinide kasutamisest tekitatud probleemide lahendamiseks nende täieliku  hävitamise eesmärgil tule­vikus, tunnistades, et riigid saavad kõige tulemusrikkamalt selle eesmärgi poole liikuda, kui töötatakse välja elujõulised ning humaansed alternatiivvariandid;

(f). Tunnustades naiste juhtivat rolli rahuliikumises:

i) astuda tõhusaid samme üldise ja täieliku desarmeerimise suunas, tehes seda range ja tõhusa rahvusvahelise kontrolli tingimustes;

ii) toetada läbirääkimisi tuumarelvakatsetuste keelustamise universaalse, mitmepoolselt ja tõhusalt kontrollitava ning  kõikehõlmava lepingu viivitamatuks sõlmimiseks, mis aitab kaasa tuuma­desarmeerimisele ning tuumarelvade leviku tõkestamisele selle kõikides vormides;

iii) enne tuumarelvakatsetuste keelustamise kõikehõlmava lepingu jõustumist hoiduda maksi­maal­selt tuumarelvakatsetuste tegemisest.

 

Strateegiline eesmärk E.3.

Propageerida konfliktide mittevägivaldset lahendamist ning vähendada inimõiguste rikku­miste juhtumeid konfliktisituatsioonides

Sammud, mis tuleb astuda:

144. Valitsuste poolt:

(a) võtta kaalumisele relvastatud konfliktides naiste ja laste kaitsmist puudutavate rahvusvaheliste dokumentide, sh sõja ajal tsiviilelanikkonna kaitsmist puudutava 1949. aasta Genfi konventsiooni ning 1949. aasta lisaprotokollide, st rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse  ( I protokoll) ning siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse  (II protokoll)  ratifitseerimine; 24/

(b) jälgida relvastatud konfliktides täielikult rahvusvahelise humanitaarõiguse norme ning rakendada kõiki meetmeid naiste ja laste kaitsmiseks, eriti vägistamise, prostitutsioonile sundimise ning mis tahes muude kõlvatute rünnete eest;

(c) tugevdada naiste rolli ning tagada naiste võrdne esindatus kõikidel otsustamise tasanditel rahvus­likes ja rahvusvahelistes institutsioonides, kus kujundatakse ning mõjutatakse rahuvalvet, preven­tiivset diplomaatiat ning vastavaid tegevusi puudutavat poliitikat  ning kõigil rahuvahenduse ja läbirääkimiste etappidel, võttes seejuures arvesse peasekretäri poolt Sekretariaadis (1995-2000) naiste olukorra parandamise  strateegilises tegevuskavas antud konkreetseid soovitusi (A/49/587, IV osa).

 

145. Valitsuste ning rahvusvaheliste ja regionaalsete organisatsioonide poolt:

a) tunnustada kõigi, eriti koloniaal- või muu välismaise ülemvõimu või võõrokupatsiooni all elavate rahvaste enesemääramise õigust ning nimetatud õiguse tõhusa realiseerimise tähtsust, nii nagu sätestab muu hulgas Inimõiguste ülemaailmsel konverentsil vastuvõetud Viini deklaratsioon ja tegevus­programm (2);

b) propageerida diplomaatiat, läbirääkimisi ning vaidluste rahumeelset lahendamist kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga, eriti artikliga 2 ning selle 3. ja 4. lõiguga;

c) kutsuda tungivalt üles välja selgitama ning hukka mõistma naiste süstemaatilise vägistamise ning ebainimliku ja alavääristava kohtlemise juhtumeid sõjapidamise ning etnilise puhastuse vahendina ning astuda samme väärkohtlemise ohvrite maksimaalseks abistamiseks nende füüsilise ja moraalse rehabiliteerimise eesmärgil;

d) kinnitada veelkord, et relvakonfliktides toimepandav vägistamine kujutab endast sõjakuritegu ning on teatud tingimustel kvalifitseeritav inimsusevastase kuriteo ning genotsiidina, nii nagu seda määratletakse Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonis; (27); rakendada kõiki meetmeid naiste ja laste kaitsmiseks niisuguste kuritegude eest ning tugevdada mehhanisme kõigi kurja­tegi­jate suhtes juurdluse läbiviimiseks,  nende karistamiseks ning  vastutusele võtmiseks;

e) toetada ning tugevdada rahvusvahelises humanitaarõiguses ning rahvusvahelistes inim­õigus­alastes lepingutes sätestatud norme igasuguse naistevastase vägivalla ärahoidmiseks relvastatud ning muudes konfliktides; uurida põhjalikult kõiki sõja ajal sooritatud naistevastaseid vägivallaakte, sealhulgas vägistamisi, eriti süstemaatilise vägistamise juhtumeid, prostitutsioonile sundimise, teiste kõlblusvastaste rünnakute ning seksuaalorjuse juhtumeid; anda kohtu alla kõik naistevastaste sõja­kuri­tegude toimepanijad ning kompenseerida naistest ohvritele nende kannatused;

f) kutsuda rahvusvahelist üldsust üles hukka mõistma igasugust terrorismi tema kõikides vormides ning sellega võitlema;

g) võtta rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevate, inimõigustealast teadlikkust tõstvate ning asja­omastele isikutele suunatud koolitusprogrammide väljatöötamisel arvesse sugupoolte erinevaid näge­musi ja probleeme ning soovitada sellist koolitust isikutele, kes tegelevad Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis rahuvalve ning humanitaarabi küsimustega, seades prioriteetseks eesmärgiks naiste­vastase vägivalla ärahoidmise;

h) hoiduda tegevusest, mis julgustaks vastu võtma  ning loobuma igasugustest rahvusvahelise õiguse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga mitte kooskõlas olevate ühepoolsete meetmete vastuvõtmisest, mis takistavad vastavate riikide elanikel, eriti naistel ja lastel sotsiaalse ning majandusliku arengu saavutamist, mis mõjutavad negatiivselt nende heaolu ning pidurdavad  inimõiguste elluviimist, sealhulgas piiravad igaühe õiguse tervisliku seisundi ja heaoluga koos­kõlas olevale elatustasemele ning õiguse toidule, tervishoiuteenustele ning vajalikele sotsiaalsetele teenus­tele täielikku realiseerimist. Konverents rõhutab, et toitu ning ravimeid ei tohi kasutada poliitilise surve vahendina;

i) rakendada kooskõlas rahvusvahelise õigusega meetmeid majanduslike sanktsioonide poolt naistele ja lastele avalduva negatiivse mõju leevendamiseks. 

 

Strateegiline eesmärk E.4.

Suurendada naiste panust rahu edendamisse

Sammud, mis tuleb astuda

146. Valitsuste, rahvusvaheliste ja regionaalsete valitsustevaheliste institutsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide poolt:

a) propageerida eriti noorte naiste hulgas hariduse, koolituse, ühiskondliku tegevuse ning noorte vahetusprogrammide kaudu konfliktide rahumeelset lahendamist ja rahu, leppimist ning sallivust;

b) toetada jätkuvaid naisi kaasavaid rahu-uuringuid relvastatud konfliktide mõju kohta naistele ja lastele; uurida naiste osalemist rahvuslikus, regionaalses ja rahvusvahelises rahuliikumises ning nende panust sellesse;  viia läbi uurimusi ning teha kindlaks vägivalla tõkestamise ja konfliktide lahendamise innovatiivseid mehhanisme, tutvustada neid avalikkusele ning näidata, kuidas naised ja mehed neid kasutada saavad;

c) viia läbi ning propageerida uurimusi relvastatud konfliktide füüsiliste, psühholoogiliste, majan­duslike ja sotsiaalsete mõjude kohta naistele, eriti noortele naistele ja tütarlastele konfliktide taga­järgedega tegelemise poliitikate ja programmide väljatöötamiseks;

d) kaaluda rahu tugevdamise eesmärgil  poistele ja tütarlastele suunatud haridusprogrammide välja­töötamist, mis keskenduksid konfliktide mittevägivaldsele lahendamisele ning sallivuse propa­geerimisele.

 

Strateegiline eesmärk E.5.

Kaitsta, abistada ning koolitada naispõgenikke, teisi rahvusvahelist kaitset vajavaid ümber­asustatud naisi ning riigisiseselt ümberasustatud naisi

Sammud, mis tuleb astuda

147. Valitsuste, valitsustevaheliste ning valitsusväliste organisatsioonide ning teiste institutsioonide poolt, kes tegelevad naispõgenike, teiste rahvusvahelist kaitset vajavate ümberasustatud naiste ning riigi siseselt ümberasustatud naiste kaitsmise, abistamise ning koolitamise küsimustega, sealhulgas vastavalt vajadusele, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulaste ülemkomissari ning Maailma Toiduprogrammi poolt:

a) astuda samme tagamaks, et naised oleksid täiel määral kaasatud kõikide lühi- ja pikaajaliste programmide kavandamisse, elluviimisse, järelevalvesse ning hindamisse, mis on ellu kutsutud nais­põgenike, teiste rahvusvahelist kaitset vajavate ümberasustatud naiste ning riigisiseselt ümber­asustatud naiste abistamiseks, kusjuures see hõlmab ka põgenikelaagrite asutamist ja ressursside majandamist; tagada, et naistest ja tütarlastest põgenikele oleks kindlustatud otsene ligipääs osuta­tavatele teenustele;

b) kaitsta ning pakkuda nõuetekohast abi riigisiseselt ümberasustatud naistele ja lastele ning selgitada lahenduste leidmiseks välja ümberasustamise peamised põhjused, et seda tulevikus vältida ning vastavalt vajadusele soodustada nende tagasipöördumist või endisesse asukohta naasmist;

c) astuda samme naistest põgenike, rahvusvahelist kaitset vajavate ümberasustatute naiste ning riigisiseselt ümberasustatud naiste  turvalisuse ning füüsilise puutumatuse tagamiseks ümber­asustamise ajal ning kodukohta naasmisel, sealhulgas rehabiliteerimisprogrammidega seonduvalt; raken­dada tõhusaid meetmeid naistest põgenike ning ümberasustatute kaitsmiseks vägivalla eest; viia kõikide selliste juhtumite puhul läbi erapooletu ning põhjalik uurimine ning võtta süüdlased vastutusele;

d) põgenike välja- ja tagasisaatmise lubamatuse  põhimõtet sügavalt austades ning seda rangelt järgides astuda kõik vajalikud sammud, et tagada naistest põgenikele õigus vabatahtlikult, turva­liselt ja väärikalt kodukohta naasta ning õigus kaitsele pärast kodukohta tagasipöördumist;

e) rakendada siseriiklikul tasandil ning vajaduse korral rahvusvahelist koostööd tehes kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga meetmeid riigisiseselt ümberasustatud naiste küsi­mustele püsivate lahenduste leidmiseks, sealhulgas lahenduste leidmiseks küsimusele, mis puudutab nende õigust vabatahtlikult ning turvaliselt kodukohta tagasi pöörduda;

f) tagada, et rahvusvaheline üldsus ning rahvusvahelised organisatsioonid eraldaksid erakorralise ning muu pikaajalise abi osutamiseks rahalisi ning muid vahendeid, mis arvestaksid naispõgenike, teiste rahvusvahelist kaitset vajavate ümberasustatud ning riigisiseselt ümberasustatud naiste vaja­dusi, ressursse ja võimalusi; kaitse tagamisel ning abi osutamisel astuda kõiki vajalikke samme naiste ja tütarlaste diskrimineerimise kaotamiseks ning nende võrdse ligipääsu tagamiseks toidule, veele ja peavarjule, haridusele, sotsiaalsetele ja meditsiiniteenustele, sealhulgas reproduktiivtervise, raseduse ning sünnitamisega seotud teenustele ning teenustele, mis aitavad võidelda troopiliste haigustega;

g) parandada vastavates keeltes väljaantud õppematerjalide kättesaadavust ning seda ka era­korra­listes olukordades, et vähendada võimalikult suures ulatuses lastest põgenike ja ümberasustatute õpin­gute katkestamise juhtumeid;

h) rakendada rahvusvahelisi norme naistele ja meestele võrdse ligipääsu ning võrdse kohtlemise taga­miseks põgenikustaatuse määramise ning varjupaiga andmise protseduurides, sealhulgas aus­tades täielikult ning järgides rangelt välja- ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet, viies muuhulgas siseriiklikud sisserännet reguleerivad õigusaktid vastavusse asjakohaste rahvusvaheliste lepingutega ning kaaluda võimalust tunnistada põgenikuks naised,  kelle põgenikustaatuse saamiseks esitatud avalduse aluseks on põhjendatud hirm tagakiusamise ees 1951. aasta Pagulasseisundi konvent­sioonis (28) ning 1967. aasta protokollis (29)  loetletud põhjustel, mille hulka kuuluvad seksuaalse vägivallaga seotud tagakiusamine ning muu tagakiusamine sooga seotud põhjustel ning tagada naistele ligipääs eriväljaõppe saanud ametnikele, sealhulgas naisametnikele, kui neid inter­vjueeri­takse delikaatseid või valulikke läbielamisi, näiteks nagu seksuaalset rünnet puudutavates küsi­mustes;

(i) toetada ning propageerida riikide jõupingutusi kriteeriumide ning juhiste väljatöötamisel naiste tagakiusamise küsimuste lahendamiseks,  vahetades informatsiooni riikide poolt selliste kriteeriu­mide ja juhiste väljatöötamiseks tehtud algatuste kohta ning teostades järelevalvet nimetatud kritee­riumide ja juhiste õiglase ning järjekindla rakendamise kindlustamiseks;

(j) aidata tõsta naispõgenike, teiste ümberasustatud ning rahvusvahelist kaitset vajavate naiste ning riigisiseselt ümberasustatud naiste enesekindlust ning korraldada naistele, eriti noortele naistele programme, mis õpetavad juhtimise ning otsuste tegemise oskusi põgenike ning kodukohta naas­vate naiste kogukondades;

(k) tagada, et naistest põgenike ning ümberasustatute inimõigused oleksid kaitstud ning et naistest põgenikud ning ümberasustatud oleksid nendest õigustest teadlikud; tagada, et tunnustatakse perede taasühinemise suurt tähtsust;

(l) tagada põgenikustaatuse omandanud naistele vastavalt vajadusele ligipääs kutse­alastele/ameti­alastele koolitusprogrammidele, sealhulgas keelekoolitusele, väikeettevõtete rajamise ja juhtimise koolitusele, mistahes vormis asetleidva naistevastase vägivalla alasele nõustamisele, mis peaks sisaldama piinamise ja traumade ohvrite rehabilitatsiooniprogramme; valitsused ning teised rahastajad peaksid  andma piisava panuse naispõgenike, teiste ümberasustatud ning rahvusvahelist kaitset vajavate naiste ning riigisiseselt ümberasustatud naiste  abiprogrammidesse, võttes eriliselt arvesse arvukate põgenikegruppide kasvavate vajaduste mõju vastuvõtvatele riikidele ning rahas­tajate ringi laiendamise ning abiprogrammidega kaasnevate kulude suurema jagamise vajadust;

(m) suurendada avalikkuse informeeritust naispõgenike rollist uues asukohariigis, tõsta teadlikkust nende inimõigustest, vajadustest ja võimetest ning suurendada vastastikust mõistmist ning aktsep­teeritavust, edendades harmoonilisi suhteid erinevate kultuuride ja rasside vahel;

(n) tagada  päritoluriigist terrorismi, vägivalla, narkokaubanduse ning teiste vägivalla kasutamisega seotud situatsioonide tõttu ümberasustatud naistele põhi- ning tugiteenused;

(o) tõsta naiste inimõiguste alast teadlikkust ning pakkuda vastavalt vajadusele inimõigustealast haridust ja koolitust relvastatud konfliktide ning põgenike elupiirkondades tegutsevatele sõja­väelas­tele ja politseitöötajatele.

 

148. Valitsuste poolt:

a) levitada ning viia ellu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulaste ülemkomissari naispõgenike kaitsmise juhiseid ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulaste ülemkomissari traumade ja vägivalla ohvrite klassifitseerimise ning neile abi osutamise juhised või pakkuda analoogseid juhendmaterjale,  tehes seda tihedas koostöös naispõgenikega ning põgenikele suunatud program­midega kõikides sektorites;

b) kaitsta naisi ning lapsi, kes migreeruvad pere liikmetena väärkohtlemise või inimõiguste rikkumise tõttu nende poolt, kellest nad materiaalselt sõltuvad, ning võtta kaalumisele nende teises riigis viibimise pikendamine peresidemete lõppemisel siseriikliku õiguse raames.

 

Strateegiline eesmärk E.6.

Abistada kolooniate ning omavalitsuseta territooriumide naisi

Sammud, mis tuleb astuda:

149. Valitsuste ning valitsustevaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide poolt:

a) toetada ja tugevdada kõigi  rahvaste enesemääramisõigust, nii nagu see on  muu hulgas sätestatud Viini deklaratsioonis ja tegevusprogrammis, pakkudes juhtimisalaseid eriprogramme ning otsus­tamis­oskuste arendamisele suunatud  koolitust;

b) tõsta avalikkuse teadlikkust, vastavalt vajadusele, massimeedia, kõikidel tasanditel asetleidva koolituse ning eriprogrammide kaudu kolooniate ning omavalitsuseta territooriumide  naiste olu­korra paremaks mõistmiseks.