Eesti
Naisteühenduste
Ümarlaud
UUDISED  LIIKMED  SIHTASUTUS  TEEMAD  TEGEVUS  HARIDUS JA SUGU  CEDAW
Euroopa Nõukogu dokumendid

Naiste vägistamine, sealhulgas abielusisene vägistamine

Naiste vägistamine, sealhulgas abielusisene vägistamine

ENPA resolutsioon 1691 (2009)[1]

 

1.     Igal aastal vägistatakse abikaasade, partnerite või endiste partnerite, meesoost sugulaste või tuttavate või võhivõõraste meeste poolt miljoneid naisi. Samas jäetakse enamikest niigugustest vägistamisjuhtumitest teavitamata ning kurjategijad jäävad karistamata.

2.     Vägistamine on naise füüsilise puutumatuse ja psühholoogilise heaolu jäme rikkumine, ning samuti kõigi inimeste vabadusele, turvalisusele ja väärikusele omatavate õiguste rikkumine.

3.     Kahjuks käib vägistamisjuhtudest väga tagasihoidliku teatamisega kaasas kuritegude arvu ja nende tõsiduse kaotsimineku kõrge tase ning väga väike süüdistuste esitamise arv – eriti mis puudutab abielusisest vägistamist, kuid mitte ainult seda. See on põhjustatud mitmete faktorite poolt, millede hulgas on ka

3.1. üldsuse seas laialtlevinud hoiakud, mis kalduvad nihutama süü ründajalt kannatanule ning mis panevad kahtlema kannatanu usaldusväärsuses (sellised hoiakud on laialt levinud ka politsei, juristide/advokaatide, prokuröride ja kohtunike seas);

3.2. reformide puudumine vägistamist käsitlevas õigusruumis, mis nõuab, et ohver oleks ründajale füüsilist vastupanu avaldanud, et kohtuasja algatada ning/või mis lubab ohvri kõige intiimsemate eraeluliste seikade avalikustamist kohtus;

3.3. ohvrile osutatava toetuse, abi ja kaitse puudulikkus.

 

4.     Tuleb selgeks teha, et igat naist on võimalik vägistada, kuid ükski naine ei vääri vägistamist ning et seksuaalvahekorra jaoks on iga kord vaja nõusolekut, sõltumata sellest, milline on ohvri suhe vägistajaga. Ainult sel juhul hakatakse teatama rohkematest vägistamise juhtumitest ning mõistetakse vägistajad oma kuritegude eest süüdi. Vägistamise jaoks pole olemas ühtegi vabandust. Lesbid ning biseksuaalsed naised ja transseksuaalid vajavad selles suhtes erilist kaitset, kuna nad puutuvad kokku seksuaalse vägivallaga nii oma soo kui seksuaalse sättumuse tõttu.

5.     Parlamentaarne Assamblee soovitab seetõttu, et Euroopa Nõukogu liikmesriigid:

5.1. täidaksid täielikult seksuaalset vägivalda ja vägistamist käsitlevaid soovitusi, mis sisalduvad  Ministrite Komitee soovituses Rec(2002)5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest; samuti soovitusi, mis sisalduvad  Assamblee soovituses 1777 (2007) kohtinguainete* kasutamisega seotud seksuaalsete kallaletungide kohta ning soovitusi, mis sisalduvad soovituses  1873 (2009) seksuaalse vägivalla kohta relvastatud konfliktides;

5.2. tagaksid, et  vägistamist ja seksuaalset vägivalda käsitlevad õigusaktid oleksid nii kõrgel tasemel kui vähegi võimalik, kus oleks tagatud, et vägistamist määratletakse olemuslikult nõusoleku puudumisena või nõusolekule omatava valiku puudumisega ning et välditakse, et kriminaalkohtusüsteemi kaudu ei toimuks ohvri reviktimisatsiooni; õigusaktid peaks seega miinimumina

5.2.1.     käsitlema vägistamist ex officio kuriteona;

5.2.2.     määratlema nõusolekut nõustumisena, mille kasuks on valik langetatud tingimustel, kui on olemas valikuvabadus ja selle kasutamise võime;

5.2.3.     mitte nõudma, et ohver peab ründajale füüsilist vastupanu osutama;

5.2.4.     tagama olukorra, kus süüdistajad teevad kõik hagist loobumise otsused ning andma ohvrile õiguse selliseid otsuseid vaidlustada;

5.2.5.     lubama ohvritel olla osapooleks menetluses olevas kohtuasjas;

5.2.6.     kaitsma ohvrite eraelu, eriti kohtus;

5.2.7.    lubama kohtueelse menetluse käigus  kogutud tõendusmaterjalide kasutamist, kui ohver   

             kasutab oma õigust keelduda kohtus tunnistuse andmisest;

5.2.8.     kehtestama protseduurid ohvri ja tunnistaja ohutuse tagamiseks, kui ohvrit või tunnistajat ähvardatakse või hirmutatakse;

5.2.9.     anda ohvrile juriidiline õigus saada nõu või tuge  kogu protsessi käigus;

5.3. sätestama abielusisese vägistamise omaette süüteona siseriiklikus seadusandluses, et vältida mis tahes takistusi kohtumenetluses; kui nad seda veel teinud pole;

5.4. karistama abikaasade, kooselupartnerite ja endiste partnerite vahel aset leidvat seksuaalset vägivalda ja vägistamist; kui nad seda veel teinud pole; ning kaaluda, kas ründaja praegune või endine lähedane suhe ohvriga peaks olema raskendav asjaolu;

5.5. kaaluma ohvritele hüvitise maksmise sisseviimist, kui nad seda veel teinud pole;

5.6. töötama välja igakülgse strateegia, mis peaks esmajoones hõlmama vägistamise ärahoidmist, tütarlaste ja naiste enesekindluse tõstmist, et nad ei langeks ohvriks ning õpetades poistele ja meestele naisi austama, samuti ka tagama vägistamise ohvritele (adekvaatselt rahastatud) kaitse ja abi menetluse kõikides etappides;

5.7. töötama politseinikele, kohtunikele, meditsiini ja kohtumeditsiini süsteemi töötajaile, sotsiaaltöötajaile ja õpetajatele välja kohtustuslikud koolitusprogrammid, aitamaks neil kindlaks teha vägistamise ja seksuaalvägivalla, eriti abielusisese vägivalla juhtumid, ning võimaldada neil tõhusamalt ja järjekindlamalt ohvreid nõustada ja aidata.

 



[1] Assamblee debatt 2. oktoobril 2009 (35. istungjärgul) (vt Doc 12013, Naiste ja meeste võrdsete võimaluste komitee aruanne, ettekandja: pr Rupprecht. Tekst Assamblee poolt vastu võetud 2. oktoobril 2009 (35. istungjärgul), vt ka soovitus 1887 (2009)

 

 

 

Naiste vägistamine, sealhulgas abielusisene vägistamine

 

ENPA soovitus 1887 (2009)[1]

 

1.     Parlamentaarne Assamblee viitab oma resolutsioonile 1691(2009)  naiste vägistamise, sh abielusisese vägistamise kohta, mis rõhutab, et vägistamine on naiste õiguste ja nende väärikuse lubamatu rikkumine ja ränk kuritegu.

 

2.     Assamblee usub, et vägistamisvastast võitlust tuleb tõhustada ning soovitab seega, et Ministrite Komitee paluks oma liikmesriikidelt, et nad

 

2.1. täidaksid täielikult seksuaalset vägivalda ja vägistamist puudutavaid soovitusi, mis sisalduvad Ministrite Komitee soovitustes Rec(2002)5 naiste kaitsmise kohta vägivalla eest ning ka soovitustes, mis sisalduvad Assamblee soovituses 1777 (2007) kohtinguainete* kasutamisega seotud seksuaalsete kallaletungide kohta ning soovituses 1873 (2009) naistevastase vägivalla kohta relvastatud konfliktides ning resolutsioonis 1691 (2009) naiste vägistamise, sh abielusisese vägistamise kohta;

 

2.2. tagaksid, et  vägistamist ja seksuaalset vägivalda käsitlevad õigusaktid oleksid nii kõrgel tasemel kui vähegi võimalik ning et välditakse seda, et kriminaalkohtusüsteemi kaudu ei toimuks ohvri reviktimisatsiooni;

 

2.3. sätestaksid siseriiklikus seadusandluses abielusisese vägistamise omaette kuriteona, kui nad seda juba teinud pole, et vältida mis tahes tõrkeid kohtumenetluses;

 

2.4. töötaksid välja igakülgse strateegia, mis peaks esmajoones hõlmama vägistamise ärahoidmise ning tagama vägistamise ohvritele (adekvaatselt rahastatud) kaitse ja abi menetluse kõikides etappides, sh ohvrile ka võimaliku hüvitise;

 

3.     Assamblee kutsub Ministrite Komiteed üles instrueerima CAHVIO’t (Ad hoc Committee on Preventing and Combating Violence against Women and Domestic Violence – Naistevastase ja perevägivalla ärahoidmise ja nendega võitlemise ajutist komiteed) lülitama Euroopa Nõukogu tulevasse konventsiooni naistevastase vägivalla kõige rängemad ja enimlevinud vormid, sh vägistamise ja seksuaalse kallaletungi.

 

4.     Assamblee usub, et avalikkuse laialtlevinud  hoiakud vägistamise ning seksuaalse kallaletungi suhtes, mis kalduvad nihutama süü ründajalt ohvrile on suurimateks takistuseks, miks vägistamisest ja seksuaalsetest kallaletungidest  ei teatata, neid tõhusalt ei uurita ega süüdistusi esitata. Seega soovitab ta, et Ministrite Nõukogu korraldaks Euroopa Nõukogu kampaania selliste hoiakute muutmiseks, võimalik, et  tulevase Euroopa Nõukogu konventsiooni edendamise raames, ning et liikmesriike julgustatakse samaaegselt korraldama oma siseriiklikke kampaaniaid.

 



[1]  Assamblee debatt 2. oktoobril 2009 (35. istungjärgul) (vt Doc 12013, Naiste ja meeste võrdsete võimaluste komitee aruanne, ettekandja: pr Rupprecht. Tekst Assamblee poolt vastu võetud 2. oktoobril 2009 (35. istungjärgul)