NAISTEVASTANE VÄGIVALD
EESTI NAISTEÜHENDUSTE ÜMARLAUA SIHTASUTUS

Käsiraamat lasteaednikele

Vägivallatsejat iseloomustavad märgid

2.5 Vägivallatsejat iseloomustavad märgid

 

Järgnev ülevaade kirjeldab süstemaatilist vägivalda kasutava inimese võimalikke tunnusjooni. Peamiselt iseloovustavad need vägivalda tarvitavaid mehi, kuna süstemaatilist vägivalda panevad toime rohkem mehed kui naised.[1]

 

Pideva kontrolli kasutamine. Vägivallatsejale tahab pidevalt kontrollida partneri ja laste tegevusi ja suhteid. Vägivallatseja seab pereliikmete liikumisele piiranguid, näiteks ootab, et partner täpselt õigel ajal töölt koju tuleb. Kontrollimise kaudu püüab mees hoida naist enda juures kinni. Kuid mida rohkem mees kontrollib ja domineerib, seda enam naine mehest (emotsionaalselt) eemaldub. Naise eemaldumine ajendab meest üha jõulisemalt kontrollima. Vägivaldsus, võimu ja kontrolli kehtestamine on sõltuvuskäitumised nii nagu alkoholi liigtarbimine ja suitsetamine. Suur kontrollivajadus on märk inimese ebakindlusest ning võimu puudumise tunnetamisest. Kartus kontrolli kaotada seab ohtu mehe uhkuse ning viib ta püüdlusteni kontroll naise üle taastada. Vägivald naise suhtes on üks käepäraseid viise enda võimu näitamiseks ning hirmu ja ebakindluse varjamiseks. 

 

Tugev omanditunne. Vägivallatseja tajub lapsi ja partnerit justkui endale kuuluvana, mistõttu eeldab ka nende allumist enda soovidele ja korraldustele. Omanditunne väljendub näiteks suhtumises “Ta on minu naine ja keegi ei tulle mulle ütlema, kuidas ma temaga käitun” või “Mina tean, mis on minu lastele hea ja mida nad tohivad või ei tohi”. Omanditunne võib viia vägivalla süvenemisele paarisuhtes. Mida kauem kestab vägivaldne paarisuhe, seda enam hakkab vägivallatseja nägema partnerit endale kuuluvana ning teda kohtlema nii, nagu heaks arvab. Vägivallatseja ei soovi, et naisel oleks lähedasi suhteid sugulaste ja sõpradega. See tähendaks, et naisel jääb tema jaoks vähem aega ning ta ei ole naise tähelepanu keskpunktis. Pealegi võib siis tekkida oht, et naine kaugeneb mehest ja leiab lähedastelt tuge suhtest lahkumiseks.

 

Enesekesksus ja vähene empaatilisus. Vägivallatsejal võib olla moondunud nägemus endast. Ta usub, et talle kuulub teistest pereliikmetest rohkem õigusi ja privileege. Ta näeb kõike endaga seonduvat olulise ja tähtsana, kuid teiste lähedaste soove, vajadusi ja muresid ta ei taha märgata ega pea oluliseks nendega tegeleda. Enesekesksusest tingituna on vägivallatsejal ebarealistlikud ootused ja kõrged nõudmised teiste pereliikmete käitumise suhtes. Vägivallatseja ootab (peab iseenesestmõistetavaks), et partner ja teised pereliikmed täidavad tema käske ja rahuldavad tema vajadusi. Endal ta aga ei näe teistega võrdväärset vastutust ning kohustusi. Näiteks eeldab vägivallatseja, et partner teeb ära kõik suuremad kodutööd, hoolitseb täielikult laste eest ja valmistab söögi tema poolt ettenähtud kellaajaks. Samuti seisneb vägivallatseja priviligeeritus õiguses kulutada pere-eelarvest raha enda äranägemise järgi ning veeta õhtuid ja nädalavahetusi sõpradega väljas. Samas naisele ja lastele selliseid õigusi ei laiene. Kui partner või lapsed vägivallatseja ootustele ei vasta ja nõudmisi (tema arvates õigesti) ei täida, siis võib järgneda kritiseerimine ja “õiglane karistus” füüsilise vägivalla näol.

 

Armastuse ja vägivalla segiajamine. Vägivallatseja põhjendab partneri suhtes vägivalla kasutamist või laste karistamist armastamise ja hoolimisega. Ta võib kasutada väiteid stiilis “Ma ei läheks nii endast välja ja ei lööks, kui ma teid nii väga ei armastaks”. Kuid armastus ei ole vägivaldsuse sünonüüm, vaid pigem vastand. Inimesed, keda me armastame, võivad põhjustada meile tõesti rohkem südamevalu kui need, kellest me eriti ei hooli. Ent see ei õigusta probleemi korral armastatud inimese ründamist. Vägivalla kasutamisega demonstreerib vägivallatseja hoopis enesearmastust ja hoolimatust teiste inimeste suhtes.

 

Manipuleerimine. Manipuleerimine on teise inimese mõtete ja käitumise mõjustamine endale soovitud suunas, kasutades selleks varjatud, petlikke või suisa vägivaldseid meetodeid. Manipuleerija ei anna oma eesmärkidest otsekoheselt ja selgesõnaliselt teada, vaid püüab neid saavutada kaudseid teid pidi (nt teesklemine, valetamine, hirmutamine). Vägivallatseja võib manipuleerida nii partneriga kui ka lastega, et neid kontrollida ja panna käituma endale sobival viisil. Näiteks võib vägivallatseja olla kodus pereliikmetega jõhker ja vägivaldne, ent teiste inimeste juuresolekul, näiteks külas, näitab ta välja tähelepanu ja hellust partneri ja laste suhtes. Kõrvalseisjatele võib jääda vägivallatsejast mulje kui hoolitsevast perepeast; partner, kes on vägivallatseja käitumisest segadusse aetud, tundub olevat aga külm ja pahur inimene. Vägivallatseja manipuleerimisvõtete hulka kuulub ka partneri halvustamine väljaspool kodu (nt partneri tulevasele tööandjale või lastekaitsetöötajale), partneri sundimine midagi tegema lastele või lemmikloomale haiget tegemisega ähvardades, lahkumineku takistamine lubades naiselt lapsed ära võtta vms.

 

Süütunde tekitamine. Vägivallatsejale on omane panna partner ja lapsed tundma, et nad on milleski süüdi või midagi valesti teinud. Kusjuures vägivallatseja ei süüdista teisi mitte ainult selliste tegevuste või olukordade puhul, milles nad on osalised (st võivad olla vastutavad), vaid ka selliste puhul, millega nad seotud ei ole, sh vägivallatseja enda (väära) käitumise korral. Vägivallatseja võib partnerile ette heita näiteks hooletust kodutöödes, saamatust laste kasvatamisel, inetut välimust, vägivallatseja tuju rikkumist ja ebaõnnestumist tööl. Pidev süüdistamine tekitab partneris väärtusetuse ja saamatuse tunde.

 

Vägivalla kasutamise eitamine, õigustamine, vabandamine, tagajärgede pisendamine. Vägivallatsejale on omane kasutada erinevaid vägivalla tähendust ja mõju neutraliseerivaid tehnikaid. Täpsemalt kaldub ta toime pandud vägivalda eitama või tühisemana näitama. Nad võivad tõsise löömise ja peksmise kirjeldamisel kasutada pehmendavaid sõnu ja väljendeid, nagu „nahutama“, “müksama”, „üritasin natuke lüüa“, ja vägivalla tagajärjel tekkinud vigastuste tõsidust pisendada. Hästi tüüpiline on ka vägivalla toimepanemise õigustamine ja ohvri süüdistamine. Näiteks võib ta ohvrile ette heita “vale” käitumist ja provotseerimist ning pidada vägivallaintsidenti õnnetusjuhtumiks. Samuti kipuvad vägivallatsejad otsima oma tegudele väliseid vabandusi. Alkoholijoove, raske tööpäev, töötus, lapsepõlves kogetud vägivald vms on tegurid, millega vägivallatseja võib seletada või välja vabandada vägivalla kasutamist. Tegelikult soodustab vägivalla õigustamine ja vabandamine vägivalla kestmist ning aitab vägivallatsejal vastutus endalt kõrvale veeretada ja vältida enda muutmist.  

 

Ekstreemne armukadedus. Vägivaldset meest iseloomustab liialdatud armukadedus, kusjuures ta võib olla armukade isegi partneri sõprade ja sugulaste suhtes. Armukadedus väljendub pidevas kahtlustamises, kontrollimises, naise süüdistamises ja ähvardamises. Naise n.ö truudusetus võib olla vägivallatseja jaoks õigustatud vabandus teda lüüa ning sotsiaalselt isoleerida (st piirata naise võimalust suhelda lähedaste ja tuttavatega, tegeleda oma hobidega ja veeta vaba aega väljas). 

 

Mittevägivaldse vanema autoriteedi õõnestamine. Vägivallatseja võib kritiseerida laste juuresolekul oma partnerit (mittevägivaldset vanemat), nimetada teda rumalaks ja saamatuks lapsevanemaks ning kasutada sõimunimesid. Samuti võib ta laste kuuldes avalikult vaidlustada ja ümber lükata mittevägivaldse vanema lastekasvatamise põhimõtteid ja korraldusi. Vanema autoriteedi õõnestamise on üks manipuleerimise viise, millega püütakse partnerit haavata ja vältida soojade ja toetavate suhete kujunemist laste ja partneri vahel. Selle tulemusena ei pruugi lapsed õppida (mittevägivaldset) vanemat austama. Nad peavad teda väheväärtuslikuks, ei kuula tema sõna või kutsuvad vägivallatseja eeskujul ebasündsate sõnadega. 

 

Patriarhaalsed hoiakud ja traditsioonilised soorollid. Soorollid on õpitud mõtlemis- ja käitumisviisid, mis määravad ära teatud ühiskonnas või inimeste grupis meestele ja naistele omastena tajutavad ülesanded, kohustused ja tegevused. Traditsiooniliste soorollide järgi on mees perele leivateenijad, kelle tegutsemissfäär jääb peamiselt väljapoole kodu. Naise roll on seotud rohkem koduga, hõlmates majapidamise korrashoidmist, laste eest hoolitsemist ja söögitegemist. Patriarhaalne mõtlemisviis on meestekeskne, pooldades meeste domineerimist nii kodus kui ka laiemalt ühiskonnas ning naiste allumist meestele. Võrreldes mittevägivaldsete meestega usuvad vägivaldsed mehed oluliselt enam, et mees on peres pea, ainuisikuline otsustaja ja suhetes domineeriv pool. Mehele kuuluvad õigused ja privileegid, mida naistel ei ole. Naine on aga isik, kes peab olema leplik, kuuletuma  mehele ja mitte vaidlustama tema otsuseid.

 

 

Jätke meelde:

  • Vägivaldse käitumise aluseks on vägivalda soosivad hoiakud ja väärtushinnangud. Vägivalda kasutavale inimesele on iseloomulik domineerimine, enda soovide ja vajaduste esikohale seadmine. Ta kujutab ette, et teised pereliikmed  on „tema omad“ ning peavad täielikult temale alluma.   
  • Vägivallatsejad on enesekesksed, vähe empaatilised, armukadedad ning kalduvad ohvri kontrollimiseks ja oma võimu näitamiseks temaga manipuleerima.
  • Vägivalda tarvitavale inimesele on tüüpiline vägivalla kasutamise eitamine, õigustamine, väljavabandamine ning tagajärgede vähendamine.
  • Vägivallatseja on teadlik oma vägivaldusest ja käitumise ebaõigsusest, kuid nad ei taha loobuda võimust ja kontrollist ning oma privileegidest, sest nad on sellega harjunud.

 



[1] Hea ülevaate vägivallatsejate mõtlemisest ja käitumisest saab raamatust „Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed.“ Lundy Bancroft; 2006, Tartu Naiste Varjupaik.